Informaatikaõpetaja on enamat kui „patsiga poiss“

Õhkkonna blogis ilmus veebruaris artikkel sellest, kuidas ma kooli tööle sattusin ja milliseid müüte seejuures on kummutada tulnud.

Õhkkond

„Ahah, sa siis oled seal see patsiga poiss!“ noogutas järjekordne tuttav, kes nelja aasta eest kuulis minu otsusest alustada tööd põhikooli haridustehnoloogi ja informaatikaõpetajana ning kellele olin just oma uusi tööülesandeid selgitanud. Mingil põhjusel heiastus paljude jaoks koolimajas arvutite ja digikeskkondade keskel tegutsev isik stereotüübina introvertsest pikajuukselisest noormehest.

Informaatika õpetamise juures puutub hämmastavalt sageli kokku erinevate eelarvamustega. Ühed usuvad, et informaatika sünonüümiks on kontoritarkvaraõpetus, teised aga teavad, et nutiajastu lapsed on nuhvel käes sündinud ja programmeerivad kui mitte lasteaiast, siis vähemalt esimesest klassist saadik. Õpilastelgi on omad arusaamad. Enesekindlate tehnoloogiatarbijatena vaatavad 7. klassi õppijad mind esimeses informaatikatunnis alati kerge muigega, kui selgitan arvutiklassis valitsevaid reegleid ning õpetan enne arvuti sisselülitusnupu klõpsimist veenduma, kas monitor ka töötab. Igal aastal on muigajate hulgas mõni, kes järgmises või ülejärgmises tunnis välja lülitatud kuvari taga istudes nõutult õpetajat appi palub, sest arvuti „ei käivitu“. Nii me igal aastal alustamegi õppijatega lihtsatest põhimõtetest, et seadmed…

View original post 271 more words

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s