Pikslites kaduma läinud

Distantsõppe esimesed nädalad panid mind mõtisklema, mis jääb pingutustest hoolimata siiski pikslite vahele peitu. Postitus ilmus Õhkkonna blogis ja hiljem ka Õpetajate Lehes.

Õhkkond

Kevadvaheaja eel tehakse kõikides koolides vahekokkuvõtteid distantsõppes möödunud viiest nädalast. Hinnatakse tulemusi, analüüsitakse ilmnenud kitsaskohti, arutletakse tulevikuvõimaluste üle. Mulle kui inimesele, kes oma koolis digituge pakub, on see olnud üks töisemaid perioode elus. Lisaks õpetajate toetamisele olen olnud läbi virtuaalsete kanalite abiks ka õpilastele ja lapsevanematele. Olen olnud üks hammasratas mehhanismis, mis aitas oma õppeasutuses läbi mõelda ja rakendada praegust õppekorraldust. Minu kodukontori arvutiekraanil on lõputult silutud kooli infokanalites avaldatavaid teateid, et need kõikidele ühtviisi selgelt arusaadavad oleks. Olen väsimatult otsinud ja soovitanud õppetöö läbiviimist toetavaid programme, nutirakendusi ja veebikeskkondi ning koostanud juhendeid ja õppematerjale.

Töökoht kodukontoris

Sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses räägitakse väga palju sellest, et hoolimata kriisiaja mõrust mekist oleme saadud kogemustest ka kuhjaga õppinud. Ja küllap ei olegi meil ainustki õpilast ega õpetajat, kelle digitiiger sädemete saatel pilvedeni poleks hüpanud. Olen nende arvamuste kõrval sattunud lugema ka hoiatusi, et digiga liiale minnes on normaalse elu taastumise ajaks eestimaalastest nutisõltlased…

View original post 354 more words

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s